Eliise Argentiinas

Eelmine postitus oli aprillis.... Ikka juhtub, elu on siin hõbedamaal kiire võitu, eriti nüüd, kui mul on vähem kui nädal jäänud. Mai keskel käisin YFUga Iguazu koski vaatamas ja siin on sellest ülevaatlik postitus.

16.mai // "Esimene" päev // 20 tundi bussis
Äratus käib kell 8, aga voodist välja tulen alles pool üheksa. Vaikselt panen riidesse ja pakin viimased asjad. Natuke enne üheksat tuleb Aideen (vahetusõpilane, kes käib minuga samas koolis) ja keedame mate jaoks vett ning jätame mu emaga hüvasti, sest vanemad õed on juba koolis ja Vicky alles magab diivanil. Jalutame üle tänava poodi, et osta bussisõidu jaoks süüa kaasa (ees ootab väidetavalt 20 tundi mööda kiir- ja külavaheteid Iguazusse, jei!!!). Edasi jalutame bussipeatusesse, et keskusesse sõita. Terve tee toimub ekstreemne organiseerimine, sest tahame minna maci hommikust sööma, aga keegi ei teadnud, kes, kus, millal, kellega ja kuhu. Segadus nagu alati.
40minutit hiljem istume õnnelikult oma burgeritega laua taha ja hakkame sööma. Meid on 5 õpilast ja 6 vabatahtlikku. Jõuame napilt oma burgerid lõpetada, kui kell saab 11 midagi ja peame terminali jalutama. Ja nagu elu Argentiinas muidu, buss jääb tunnikese hiljaks. Mina olen cebadora (isik, kes serveerib matet) ja räägime niisama elust ja värki. Lõpuks tuleb buss ja kui piletikontrollija näeb saksa passe, ütleb ta saksakeeles auf wiedersehen, mille peale ma teen kommentaari, et ma olen Eestist, millele järgneb tavaline vestlus:

Tema: "De Australia?" ("Austraaliast?")

Mina: "No, de Estonia" ("Ei, Eestist")

Tema: "Estonia?" ("Eestist?")

Mina: "Sí" ("Jah")

Tema: "Donde está?" ("Kus see on")

Mina: "En Europa" ("Euroopas")

Tema: "Donde?" ("Kus?)

Mina: "En Europa, al lado de Rusia" ("Euroopas")

Tema: "Aah, sí, ya se, parte de Rusia" ("Aah, tean, osa Venemaast")

Mina: "Uhh, fuimos, ahora somos republica" ("Uuh, olime, nüüd oleme vabariik")

Tema: "Enserio?" ("Päriselt?")

Mina: "Sí, enserio" ("Jah, päriselt")

Tema: "Aaah, bueno. Tu silla es numero 5" ("Aah, okei. Sinu istekoht on number 5")

Mina, Aideen ja Alike istume all ning Theo, Kim (sakslased) ja meid saatev vabatahtlik Antonino (keda me respekteerivalt Adulto Responsable'ks (Vastutustundlik Täiskasvanu) ja YFU'ks kutsusime) istusid üleval. Kell üks hakkame sõitma ja esimene huvitav sündmus toimub kuskil nelja ajal. Mu termoses oli veits leiget vett, mis oli mate jaoks liiga jahtunud, seega valasime kuskil linnakeses lihtsalt bussiuksest välja. Veekeetmis võimalust pole ja otsustame terered teha, sest mahla ja jääd meil on. Keegi meist see hetk füüsika põhialustusele ei mõelnud ja termo klaassisu plahvatab ning see on õnneks ka ainuke ohver. Kaheksa ajal saame süüa, mis on kurvem kui lennukitoit. Kuskil 10-11 õhtul ajal tulevad Corrientesest peale Oscar Prantsusmaalt ning Victor ja Mads Taanist. Räägime veits ja varsti jääme magama, oleme kõik väsinud, kes olnud terve päeva bussis, kes kolm tundi terminalis bussi oodanud.

17. mai // Esimene päev // Esimene eestlane 9 kuu jooksul

Ärkan kuskil viie ajal, kui keerates kõrvaklapid telefonist välja tõmban ning sellega ennast ülesse ehmatan. Magan veel kaks tundi ja siis on uni täiesti läinud. Tegin aknast pilte ja otsustasin ülesse minna, et esiaknast pilti teha. Küsisin ühe väga toreda onu käest, kas ma võin natuke ta kõrval istuda. Ta ütles okei ja magas edasi.

Alumise korruse gäng magamas ft. Oscar Prantsusmaalt ärkamas

Lähen alla tagasi ja vaikselt ärkavad ka teised. Kuskil 9 ajal jõuame LÕPUKS Iguazu bussiterminali. Meid oli ootamas vabatahtlik Eugenia ja siis sõidutatakse meid kaks kvartalit hosteriasse. Hosterias teeme check-ini ja lähme tubadesse. Mina jagan tuba Salomega Šveitsist ja Carmeniga Eestist (!!!). Kumbagi pole veel kohal ja ma saan voodi valida. Loomulikult seina ääres ja uksest võimalikult kaugel. Pakkin veits lahti ja vahetan oma dressid teksade vastu ning lähen teistega UNOt mängima. Päeva jooksul tilguvad õpilased vaikselt kohale ja seega midagi eriti ei toimu.
Võibolla ühe ajal lähme lõunat sööma ja las ma ütlen, see oli üks väga meeldejääv lõuna. Istun siis rahulikult laua otsas ja räägin teistega, kui kuulen, et keegi teises laua otsas ütleb "Eli es de Estonia" (Eli on Eestist). Segaduses üritan aru saada, kellele ma lehvitama pean ja mis minust räägitakse. Midagi ei toimu, keegi midagi ei ütle, ükski küsimus vastust ei saa, seega kehitan õlgu ja naasen vestlusesse. Kaks minutit hiljem tuleb kükitab minu kõrvale üks blond heledate silmadega tüdruk ja ütleb eesti keeles "Mina olen Lemme". Ja vot see hetk oli mul nii juhe, et mul enam ei olnudki juhet. Segadus mis sugune, algul hakkasin peaaegu hispaania keeles vastama, kuid õnneks sain õigel hetkel sõnasabast kinni ja suutsin kuidagi hästi lonkavalt vastu öelda "Mina olen Eli..Eliise" (endiselt, keegi kohalikest ega yfukatest ei suuda mu nime hääldada). Esimest korda üheksa kuu jooksul kellegagi näost-näkku eesti keeles rääkida... vot see oli kogemus. Ma isegi ei oska seda kirjeldada. Jah, ma olin skypenud vanemate ja sõpradega ja Carmeniga häälsõnumeid saatnud, aga päriselt kellegagi rääkida, täiesti teine tera. Ma siiamaani ei oska seda elamust sõnadesse panna, seguimos.

Peale lõunat läksime tagasi hotelli ja avastasime, et seal on ka bassein. Panime ujumisriided selga ja läksime basseini äärde. Keegi istus, jalad vees, ja ma mõtlesin, et oleks hullult lahe täpselt tema ette pommi hüpata. Jooksin, libisesin viimasel sekundil ja pommi asemel kukkusin kuidagi külili külma vette. Midagi katki ei teinud, aga ma tõmbasin korralikult vett sisse, kui ma, ikka veel vee all olles, naersin selle tragikomöödilise õnnetuse üle. Päevitasime tunnikese, sest lubati, et õhtuni tuleb rahvast. Käisin uuesti pesemas ja kui oma toa uksest välja astumas olin, ütles üks vabatahtlik, et nüüd hakkame ühte teatevõistlust tegema. Nägin laual karpi jahuga ja teadsin, mis tulemas on ja peaaegu keerasin tuppa tagasi. Võistlus ise oli suht lihtne: kõige pealt tuli kuskilt "ämblikuvõrgust" läbi ronida, siis suuga jahu karbist komm kätte saada, õhupall täis puhuda ja lõpuks pingpongi pall supilusikal suus distants läbida. Kõik olid kõrvuni jahused ja natuke lõõtsutasid, kui meist tiimipilte tehti. Ahjaa, minu tiim saavutas auväärse kolmanda koha neljast.

Antonino ajas jahukarbi demonstreerimisel maha, classic

Oscar jahukausis

Helga Saksamaalt Paraguays õhupalli puhumas

Helga Saksamaalt (Paraguays), Sirkku Soomest, Mina, Mint Taist, Oscar ja Fia Prantsusmaalt, Madara Lätist, Adrian Saksamaalt, Serene Argentiinast

Salome Šveitsist, Philip Saksamaalt, Valen Itaaliast, Minte Leedust, Lill ja Emma Saksamaalt (ka Paraguays), Mads Taanist ning esiplaanil Sam Saksamaalt

Vanessa ja Bela Saksamaalt, Hannah Taanist, Lemme Eestist, Victor Taanist ning esiplaanil Aideen ja Lukas Saksamaalt

Rasmus Hollandis, Kim Taanist, Emily Belgiast, Frederike Taanist, Alike, Theo ja Maja Saksamaalt

See oli umbes ainuke pilt, kus ma hea välja nägin

Õhtul ei toimunud reaalset mitte midagi. Mate ja UNO. (kehitab õlgu, me mängisime reisi jooksul väga palju UNOt) Nagu, niisama pikutasime mingitel madratsitel ja jõime matet. Kuskil kümne ajal oli õhtusöök. Valikus oli igaõhtu pasta või liha. (kehitab korra veel õlgu) Peale õhtusööki mängisime veel veits kaarte ja kuskil kaheteistkümneks (ärge mind kellaaegadega usaldage, va juhul kui on konkreetne kellaaeg, siis ma tean täpselt, millest ma räägin) kamandati meid oma tubadesse. Rääkisin Salomega elust ja kuidas vahetusaasta meid muutnud ja muud toredat. Enne poolt ühte olime sügavas unes.

18. mai // Teine päev // Vihm ja varemed

Äkki 6.30 oli äratus. Sirutasin ühe käe teki alt välja, et riided lähemale tõmmata. Olin täiesti ära unustanud, et öösel temperatuur langeb 20kraadi. Läksime hommikust sööma ja siis läksime bussi peale. Keegi ei teadnud, mis toimub ja kuhu minek on. Mõnus segadus nagu alati. Bussis kuulasime muusikat, laulsime kõvasti kaasa, jammisime, tantsisime ja tegime üksteisest pilte ja olime niisama toredad. Tunnike hiljem olime kohale jõudnud.

Mina ja sakslased

Mina ja Aideen

Käisime vaatamas kristallikoopaid. Vahepeal oli tibutama hakanud ja üks poiss libises kuhugi lompi omadega ja oli oma märgade sokkidega kurb, aga varsti olime kõik märgade sokkidega. Kohe räägin.

Sõitsime järgmisesse kohta ja neli kvartalit enne sihtkohta jõudmist läks buss katki. Classic YFU. Üles mäge, vastu tuult ja vihmas - täpselt nii nagu mu emme kunagi kooli ja koolist koju kõndis. Jõudsime kuhugi varju alla ja juba tilkusime vihmast. Osad ei olnud isegi pusa kaasa võtnud ja olid lühikeste pükstega, sest hommikul oli ilus ilm olnud. Käisime muuseumis. ... See oli ajalooline muuseum... ma ei tea millest täpselt, Sam kandis mu prille ja ütles iga poole minuti tagant "Ma ei näe midagi, aga ma tunnen ennast targana". Peale muuseumi oli tuur muuseumi õuel...paduvihmaga. Üritus oli umbes selline: Kõik jooksime mingi targema inimese juurde, mõni õnneseen sai tema vihmavarju alla ning ülejäänud pressisid ennast tihedalt üksteise kõrvale, et natukenegi sooja saada. "Tuhande üheksasaja kolmekümnenda viiendal aastal.." ja edasi oli lihtsalt vali oigamine ja ägisemine. Kuskil kümne minuti pärast olid mõned jalanõud ära võtnud läbivettimise ja lirtsumise põhjustel. "Ma tilgun, aga vähemalt ei ole mu sokid..." ja siis ma astusin mõlema jalaga sügavasse lompi ja sellega oli ka minu päev rikutud.

Pildil on Lemme, aga kõikidel Eesti tüdrukutel oli see pusa

Veel kümme minutit hiljem oli tuur läbi ja kõndisime bussi tagasi. Saime kuskil pool tundi kuivada kuniks tuli uus buss ja kolisime ümber. Üks vabatahtlik ütles, et nüüd on kaks tundi sõitu tagasi hosteriasse. Aga ei, me käisime läbi ka yerba tehasest. Seal ütles üks yfukas mulle ja Lemmele "Üks sooduspilet"

Mina: "Que?" ("Mis?")

Jonathan: "Üks sooduspilet"

Olime väga segaduses ja siis Jonathan seletas: ta oli kuskil kolm aastat tagasi Eestis käinud ning ära õppinud mõningad fraasid: "ükssarvik","Minu nimi on.." ning mingid numbrid. Lisaks seletas ta, et ta ei ole vabatahtlik, vaid intern ja Taanist, mitte Paraguayst (Lemme teadis seda juba, aga minu jaoks uus info). Meile näidati videoid, kuidas yerbat ja muid tüüpilisi Argentiina tooteid tehakse. Peale seda saime sooja matecocidot, mis on siis mate aga teekoti vormis. "See on nagu kummeli tee, maitsetu" Lemme 2018. Veits soojenemist ja kuivamist ja siis läksime bussi tagasi ning terve tee tagasi rääksisime Lemmega oma vahetusaastast, kuidas me muutunud oleme ja miks me valisime just need need riigid jne. Kui me lõpuks tagasi jõudsime, pooleldi jooksin tuppa, sest tahtsin esimesena pessu minna. Tuppa astudes nägin, et lõpuks on kohale on jõudnud Carmen. Ütlesin kiire "Jou" ja kõndisin otse vannituppa ja pesema. Peale pesu mängisime veits UNOt ja siis sõime õhtust, peale mida mängisime veel UNOt. Magamaminek oli ca 12 ajal, aga toimus kiirelt.

19. mai // Kolmas päev // Cataratas do Iguaçu

Täna oli äratus hiljem, 7.30, aga kuna me oleme endiselt Argentiinas, äratati meid 8sast. Sõime hommikust ja istusime bussi. Täna oli See Päev™, IGUAZU BABY. Tegelt Iguaçu, sest täna käisime Brasiilia poolel. Ma lihtsalt mainin, et portugali keel kõlab nagu hispaania keel tugeva vene aksendiga. Piirini oli võibolla pool tundi sõitu ja siis kuskil teine sama palju migratsiooniameti ukse taga. Oli natuke sõitmist veel ees ja meile jagati lõunasöök (kilekott kahe võileiva ja õunaga ning pudel vett, nagu IGA päev) ning sellega kaasnevad hoiatused, sest pargis on mingid loomad, keda me väga toita ei tohi. Jõudsime kohale, vetsu- ja toidupaus, bussisõit imelises Iguaçu looduspargis.

Peale bussisõitu pidime natuke kõndima ja kui lõpuks kuskilt nurga tagant kusagilt kaugelt kosed paistma hakkasid, siis lihtsalt kõik ahhetasid justkui ühest suust "NOOOOOOOO" ("Ei") ja kuigi olime veel koskedest kaugel, oli vaatepilt hingemattev.

Tegime pilte ja Carmen pani koti kaheks minutiks maha ja juba mingi loomake tõmbas ta pooliku võiku kotist välja.

Selliseid loomi olid kõik kohad täis

Teekond allamäge oli üldiselt järgmine: mina ja Carmen photobombisime võimalikult palju pilte ja mängisime niisama lolli, kõik olid vaatepildist sõnatud jne, mis noored ikka teevad, lasevad oma riigi laule ja röögivad kaasa.

Ja kui me lõpuks alla jõudsime, boy oh boy. Mul ei ole sõnu, see oli lihtsalt imeline. Ma arvan, et pildid suudavad rohkem öelda, kui mina oma pooleldi vigase eesti keelega.

Pärast käisime loomaaias... linnuaias. Papagoi puuris lendasid nood meie peadest nii lähedalt mööda, et kõik ehmatasid ja keegi sai tiivaga vastu pead. Seal veetsime korralikud kolm tundi kindel. Ma ei tea, lõbus oli. Ma ei oska midagi kirjutada, seega SIIN ON PILDID.

"Tagasiteel" (jutumärkides, sest YFUga käime alati kuskilt veel läbi) magasin bussis mõnusa siesta. Ärkasin, kui väljas oli juba pime, seega ei kujuta ette kui kaua me sõitsime. Olime tagasi Argentiinas ja Iguazú linnakeses, kolme riigi punktis.

Peale tunnikest vaba aega, vaatasime ühte kõige huvitavamat purskkaevu showd. Ma isegi ei oska kirjeldada seda, aga dont worry, sõber youtube aitab hädast välja. Video on pikavõitu, aga minu arust ülivinge, mis on välja mõeldud. Siis jalutasime hosteriasse tagasi ning muidugi kadusime vahepeal ära, muidu poleks YFU ARG ju. Hosterias oli täpselt pesu jaoks aega ja siis oli õhtusöök, peale mida tundsin eelmise päeva läbivettimisest haiglaselt (nagu, haigena, mitte et ma tundsin end nagu meditsiiniasutus) ja vabatahtlikud korraldasid mulle sooja tee. Magamajäämine toimus valguskiirusel.

20. mai // Neljas päev // Cataratas del Iguazú

Täna oli ärkamine kuidagi eriti raske - uni oli magus, teki all soe ja väljas külm. Tõmbasin teki alt ühe käega kohvri lähemal ja riietusin teki all. Hommikusöök jadijadijadijaa.
Täna sõitsime Argentiina Iguazú poolele, seega bussisõit oli lühike. Argentiina Cataratas keskendub rohkem loodusele ja seal on rohkem matkaradu ja võimalus sõita paadiga koskede alla (mida ma ei teinud, sest ma olin haige). See päev tegin 20 505 sammu, seega jah, jalutasime palju. Mdea, ei ole väga midagi seletada, pildid on huvitavamad.

Mina ja Mint Taist (see pilt on Brasiilia poolelt, aga ma ei viitsi ümber tõsta, ya fue)

Valisin meelega selle pildi, sest võimalikult paljud inimesed näevad kohutavad välja sellel

Kuskil nelja ajal jõudsime hosteriasse tagasi ja meile anti 4 tunnikest vaba aega. Jalutasime linnakeses ringi ja leidsime ilmselt kõige väiksema mate üldse ja loomulikult sundisime kõige suurema, Philipi Saksamaalt, sellega poseerima. Võrdluseks mina oma miniatuursete kätega. Õhtu möödus rahulikult, viimane püha õhtusöök. Salomel juhtus sünnipäev olema, laulsime talle ja saime torti ning YFU ARGi poolt võtmehoidjad mälestuseks sellest reisist.

21. mai // "Viimane" ehk viies päev // Hüvastijätt
Täna saime rahulikult magada, võibolla 9ni isegi. Hommikusöögi ajal jagati passid tagasi ja tegime ühe väga basic pildi.

Peale hommikusööki kirjutasid kõik Argentiina lipule oma nime ja koduriigi ja siis tegime kalliringi. Üks inimene hakkas ringis minema ja kallistas kõik läbi ja temast järgmine järgnes talle jne kuniks kõik oma kohal tagasi olid. Jagasime instagramme ja snappe, mängisime veel UNOt ja lubasime üksteisele, et näeme veel. Kui mitte Argentiinas, siis Euroopas kindlasti. Meie ja Paraguay bande olid esimesed minejad. Natuke kurb oli Carmenit teistega jätta, aga mind rahustas teadmine, et näen teda kuu aja pärast jälle, aga siis juba Buenos Aireses ja teel koju (!!)
Bussiterminalis käisime kiosco'st läbi ja ostsime süüa-juua kaasa. Läksime bussile ja mdea, 20 tundi mitte midagi tegemist. Saime meriendat, mis oli sai kolmes eri vormis ja jogurt ja lisaks oli meil võileivad, mis meile kaasa anti. Mängisime UNOt ja rääkisime, kuidas kellelegi meeldis jne. Õhtul läksid Oscar, Mads ja Victor Corrienteses maha ja me jäime bussi magama.

22. mai // Kuues päev // Tagasi Rosarios ehk tagasi kodus
Ärkasin võibolla 9 ajal, seega veits enne Rosariosse jõudmist. Pesin hambad ja vaatasin oma snapid ära, saime hommikusööki ja juba kohal me olimegi. Terminalis ootasid meid vabatahtlikud ning läksime hommikust sööma. Võite korra arvata, kus me käisime. Loomulikult macis. 11ne ajal saatsid vabatahtlikud Antonino ja Kimi terminali tagasi, sest nad ei ela Rosarios ja neil oli 4-7 tundi bussisõitu veel. Kui vabatahtlikud naasesid, võtsime oma asjad ja sõitsime bussiga Gime (samuti vabatahtlik) juurde. Seal laadisime telefone, jõime kohvi ja paitasime kassi (igasugused pildid puuduvad). Siis käisime linnas ringi, shoppasime ja külastasime korra veel maci, seekord aga McCafe'd. Siis sõitsime Gime juurde tagasi, et võtta oma asjad. Alike ja Theo läksid terminali, et sõita oma külakestesse ning Aideen ja mina läksime bussile, et koju sõita.
Kui ma lõpuks 8-9 ajal koju jõudsin, polnud pea kedagi kodus, aga väga külm oli. Siia oli vahepeal külmalaine tulnud. Seega läksin ja otsisin oma sooja pesu välja ning sellega oli ka minu reis läbi.

Kirjutaksin ja lisaksin veel pilte, aga kell on 2.00 öösel ja mul on kooli vaja minna 7.30neks, seega ma siin praegu lõpetan. Ma üritan ühe postituse enne kojuminekut teha, aga me kõik teame, et seda ilmselt ei juhtu.

Equipo de estonianas y Adrian

Päikest
Eli

Siin ma jälle olen. Mitteblogimiseks vabandusi pole peale selle, et lihtsalt ei ole viitsinud. Mitte laiskuse mitte-viitsimine, vaid ma-ei-taha-võtta-ette-mitmetunnist-eesti-keelega-seonduvat-üritust mitte-viitsimine. Blogipostitus on siis ühest suvalisest päevast mu elus, mis juhtus olema reede 13.

(I will provide english text little later, its late right now and the estonian one took long time)

7.05 Ärkan selle peale, et vanem õde Agu, kellega jagan tuba, paneb mulle käe õlale ja ütleb “Levante” (Ärka). Võtan öökapilt telefoni, et vaadata, mis ilm täna on ja teha oluline otsus- püksid või seelik. 20kraadi - täna panen kindlasti püksid, õues sama hästi kui talv. Panen riidesse, teen tualetitoimetused, viskan veel viimased asjad kotti ja teen peegli ees paar endlit. Lihtsalt mainin, et see viimane tegevus ei ole osa mu hommikurutiinist.

Koolivorm. Käin lõpuklassis ja meil on meie kujundatud pusad ja pluusid, tavalisest koolivormist olen kirjutanud

7.18 Lähen alla. Siiani pole keegi midagi öelnud, sest kõik on väsinud ning on vara ja külm. Astume uksest välja ja hakkame kooli poole jalutama. Õue astudes teeb Min (mu keskmine õde) kommentaari, kui külm tegelikult on ning terve tee räägime napisõnaliselt sellest.

7.24 Astume kooliväravatest sisse. Kool on kodule mõnusalt lähedal, 2 kvartalit jalutamist. Astume kooliuksest sisse ja juba tuleb hakata rahvahordidest läbimurdma, sest keegi ei taha külma tõttu õues olla. Koos Aguga lähme klassi, paneme kotid laudadele ja tervitame põsemusidega kõiki 7 inimest, kes seal on.

7.28 Meie klassi “järelevaataja” Martin kamandab meid lipuheiskamiseks klassist välja (meie koolis ei ole klassijuhatajaid, mitme klassi peale on hoopis nn järelevaataja, kes jagab meile informatsiooni, märgib puudujaid jne). Klassist välja astudes näeme just kohalejõudnud sünnipäevalast Chulat. Soovime talle põgusalt õnne, sest nagu alati, oleme rahvarände ristteel ja kõigil ees.

7.33 Koputatakse mikrile ja algab peaigahommikune lipuheiskamine. Selleks ürituseks oleme ennast klasside ja soo kaupa siseõuele ümber lipu üles rivistanud (pilti njetu). Heisatakse lipp ja loetakse palve ning seejärel hakkavad tunnid.

Tühi kooliõu, ma ei tahtnud suvaliselt inimestest pilti teha

(bioloogia)

7.37 Oleme tagasi klassis, õpetaja tulekuga saabub mingi vaikuse taoline asi ning laulame Chulale sünnipäeva laulu. Terve tunni räägib õpetaja sellest, et koolis ei tohi matet juua ja klassiruumis ei tohi süüa. Meie, õpilaste jaoks on see kui bingovõit- kui 1-2 last räägivad õpetajaga, siis ülejäänud saavad oma unetunnid täis, teha järgmise tunni kodust tööd või niisama arutada nädalavahetuse plaane. Mingi hetk hüppab läbi ka Martin ning toob endaga kaasa klassipäeviku, tahvlilapi ning natuke kriiti. Ta märgib üles puudujad ning korjab kokku meie cuadernos de comucaciones. See on selline ekooli/õpilaspäeviku taoline asi, kuhu kirjutame üles olulised asjad (Nt: täna lahkume koolist varem) ja lapsevanem peab sinna allkirja panema. (pilt) Mul läks korra südame alt külmaks, sest igasuguse mälu jaoks on natuke vara. Mu kõrval istuv Chiari ütleb mulle, et mul on hambapastat näos...nojah siis. Kui tunni lõpuni on ca 15minutit, lõpetab õpetaja monoloogi ning räägime klassi dekoreerimisest.

8.46 Käib kell ja võtan kotist välja oma Oreo alfajore. Sellega on selline tore lugu, et poes maksab ta 17$, koolipuhvetis aga 25$!! Tuleb Martin ja kamandab kõik klassist välja. Lähen otsin Aideeni, vahetusõpilase Saksamaalt, üles. Söön ja kuulan Aideeni, sest rääkimiseks on vara ja külm.

9.00 Käib kell, Aideen kaob oma klassi ja mu klass chillib niisama, sest vahepeal on natuke soojemaks läinud ja õues on mõnusalt fresco. Õpetaja tulekuga liigume klassi. Orientación en Contexto Laboral ehk OCL (karjäärinõustamine?). Ka selles tunnis räägib õpetaja oma 10 minutit mate joomisest koolis. Meil oli koduseks tööks vaja küsitleda erinevatest vanuse gruppidest inimesi (pilt ja seletus). Lasin Colol, õe parimal sõbrannal, kontrollida üle, sest hispaania keele kirjalik grammatika annab soovida. Väga hull ei olnudki. Tunnis rääkisime tööeetikast ning tunni lõpus ulatasin õpetajale oma koduse töö. Ta nägi üllatunud välja, ta ei oodanud, et mina ka seda teeksin. Üldiselt, õpetajad ei oota minust ega Aideenist väga, et me kaasa, koduseid ja hindelisi töid teeksime. Aga samas, miks me ei peaks neid tegema?

10.20 Käib vahetunni kell ning koos Aideeniga lähme Silviat, YFUkat, kes meie koolis töötab, otsima. See ettevõtmine ei kanna vilja ning hoopis lähme küsime ühelt klassiõelt, mida kujutab üks ÜRO üritus, kuhu end kirja panime. Põhimõtteliselt, valime ühe riigi ja siis räägime mingist teemast korrelatsioonis valitud riigiga ning see on võistlus. Süda vajus saapasäärde. Aga järgmine lause oli, et võisteldakse paaris. Vaatasime Aideeniga üksteisele otsa ja justkui ühest suust ütlesime “We are SO gonna win this” (Me võidame selle täiega ära)

10.38 Kuigi tund on juba 8minutit käinud, on klassis lärm üle pea. Jälle topelttund bioloogiat. Paneme paika kaks kuupäeva närvisüsteemi hindeliseks tööks. Õpetaja dikteerib ette küsimused, mis on ka kodune töö ja hakkame neid “vaikselt” lahendama. Aga on reede viimane tund ja kõik chillivad umbes niisama

11.44 Kõik pakivad asjad ja õpetaja teeb klassikalise märkuse, et meil on veel __ minutit, mis te pakite. Täna jäi õpetaja puudumisel viimane tund ära ja kool on 11.50 läbi. Mina, Agu ja Colo pooljookseme meie poole, Agu vahetab kotisisu koogi vastu ja juba jalutame bussipeatusesse, et sõita Chula poole ta sünnipäeva tähistama.

12.22 Jõuame Chula juurde. Sööme empanadasid ja räägime niisama elust enesest. Mängime kolm raundi UNOt, millest ma kaks võitsin. Naaseme kööki, asetame koogile küünla ja laulame.

16.43 Lahkume Chula juurest ja mina lähen hispaania keele tundi. Tund toimub mu keele ja kirjanduse õpetaja kodus. Aideen on juba seal, kui jõuan. Joome matet, sööme küpsiseid ja kookosekooki. Räägime niisama elust ja teeme ekstra selle postituse jaoks selfi (pilt). Tunnis tegeleme grammatikaga ja oleme niisama mõnusad

Grupipilt. Mina, Dulce, Virginia, Aideen

18.42 Aideen ja mina lahkume ning otsime San Martinilt (tänav) kohta, kus saaks ta bussikaardile raha laadida. Kõnnime pea 12 kvartalit enne, kui leiame koha, kus saab laadida ja mis on lahti ka. Saadan ta bussipeatusesse ning jalutan koju.

19.14 Astun koduuksest sisse, tervitan ema ja Mini ning vajun voodisse riiete ja muude asjade vahele magama.

21.20 Ärkan oma hilisest siestast ja lähen pesen hambad. Tunnen, et all tehakse midagi väga head süüa, kuid kohe ei kliki lõhna järgi ära täpselt mida. Unise peaga peaaegu kukun trepil. Astun kööki ja näen, et täna sööme tacosid. Seest käib väike VIPII läbi, sest tacod on üheks mu lemmikasjaks saanud.

22.17 Vahepeal on jõudnud Nacho, ma olen kooliriided koduste dresside vastu vahetanud ja me hakkame lõpuks sööma

Takoümbrised on puudu, aga ma ei teinud hiljem pilti

23.06 Lõpetame söömise ning kuulame Ed Sheeranit. Ühes laulus hääldab ta ‘muru’ hästi britipäraselt ja mu inglisekeelt õppiv õde ei saanud aru ning küsis mult. Minul oli aga natuke juhe hetk ning ütlesin pasto asemel pastel, mis tähendab kooki. Ma sain ise ka aru, et vale sõna, seega seletasin ja keegi parandas siis mind.

23.18 Lähen üles, et pesema minna, kuid kuulen, et hakkab Ed Sheerani Shape of you. Jooksen alla ja trepi viimasel astmel laulan kõvasti esimese salmi. Min vaatab korra natuke imelikult, aga samas laulab ise ka kaasa. Lähen käin pesemas

1.03 Vaatame Paper House’i hooaja viimast osa, joome kohvi ja sööme väikeseid ja fancysid alfajore.