Reede 13

Siin ma jälle olen. Mitteblogimiseks vabandusi pole peale selle, et lihtsalt ei ole viitsinud. Mitte laiskuse mitte-viitsimine, vaid ma-ei-taha-võtta-ette-mitmetunnist-eesti-keelega-seonduvat-üritust mitte-viitsimine. Blogipostitus on siis ühest suvalisest päevast mu elus, mis juhtus olema reede 13. 

(I will provide english text little later, its late right now and the estonian one took long time)

7.05  Ärkan selle peale, et vanem õde Agu, kellega jagan tuba, paneb mulle käe õlale ja ütleb “Levante” (Ärka). Võtan öökapilt telefoni, et vaadata, mis ilm täna on ja teha oluline otsus- püksid või seelik. 20kraadi - täna panen kindlasti püksid, õues sama hästi kui talv. Panen riidesse, teen tualetitoimetused, viskan veel viimased asjad kotti ja teen peegli ees paar endlit. Lihtsalt mainin, et see viimane tegevus ei ole osa mu hommikurutiinist.

Koolivorm. Käin lõpuklassis ja meil on meie kujundatud pusad ja pluusid, tavalisest koolivormist olen kirjutanud

7.18 Lähen alla. Siiani pole keegi midagi öelnud, sest kõik on väsinud ning on vara ja külm. Astume uksest välja ja hakkame kooli poole jalutama. Õue astudes teeb Min (mu keskmine õde) kommentaari, kui külm tegelikult on ning terve tee räägime napisõnaliselt sellest.

7.24 Astume kooliväravatest sisse. Kool on kodule mõnusalt lähedal, 2 kvartalit jalutamist. Astume kooliuksest sisse ja juba tuleb hakata rahvahordidest läbimurdma, sest keegi ei taha külma tõttu õues olla. Koos Aguga lähme klassi, paneme kotid laudadele ja tervitame põsemusidega kõiki 7 inimest, kes seal on.

7.28 Meie klassi “järelevaataja” Martin kamandab meid lipuheiskamiseks klassist välja (meie koolis ei ole klassijuhatajaid, mitme klassi peale on hoopis nn järelevaataja, kes jagab meile informatsiooni, märgib puudujaid jne). Klassist välja astudes näeme just kohalejõudnud sünnipäevalast Chulat. Soovime talle põgusalt õnne, sest nagu alati, oleme rahvarände ristteel ja kõigil ees.

7.33 Koputatakse mikrile ja algab peaigahommikune lipuheiskamine. Selleks ürituseks oleme ennast klasside ja soo kaupa siseõuele ümber lipu üles rivistanud (pilti njetu). Heisatakse lipp ja loetakse palve ning seejärel hakkavad tunnid.

Tühi kooliõu, ma ei tahtnud suvaliselt inimestest pilti teha

(bioloogia)

7.37  Oleme tagasi klassis, õpetaja tulekuga saabub mingi vaikuse taoline asi ning laulame Chulale sünnipäeva laulu. Terve tunni räägib õpetaja sellest, et koolis ei tohi matet juua ja klassiruumis ei tohi süüa. Meie, õpilaste jaoks on see kui bingovõit- kui 1-2 last räägivad õpetajaga, siis ülejäänud saavad oma unetunnid täis, teha järgmise tunni kodust tööd või niisama arutada nädalavahetuse plaane. Mingi hetk hüppab läbi ka Martin ning toob endaga kaasa klassipäeviku, tahvlilapi ning natuke kriiti. Ta märgib üles puudujad ning korjab kokku meie cuadernos de comucaciones. See on selline ekooli/õpilaspäeviku taoline asi, kuhu kirjutame üles olulised asjad (Nt: täna lahkume koolist varem) ja lapsevanem peab sinna allkirja panema. (pilt) Mul läks korra südame alt külmaks, sest igasuguse mälu jaoks on natuke vara. Mu kõrval istuv Chiari ütleb mulle, et mul on hambapastat näos...nojah siis. Kui tunni lõpuni on ca 15minutit, lõpetab õpetaja monoloogi ning räägime klassi dekoreerimisest.

8.46 Käib kell ja võtan kotist välja oma Oreo alfajore. Sellega on selline tore lugu, et poes maksab ta 17$, koolipuhvetis aga 25$!! Tuleb Martin ja kamandab kõik klassist välja. Lähen otsin Aideeni, vahetusõpilase Saksamaalt, üles. Söön ja kuulan Aideeni, sest rääkimiseks on vara ja külm.

9.00 Käib kell, Aideen kaob oma klassi ja mu klass chillib niisama, sest vahepeal on natuke soojemaks läinud ja õues on mõnusalt fresco. Õpetaja tulekuga liigume klassi. Orientación en Contexto Laboral ehk OCL (karjäärinõustamine?). Ka selles tunnis räägib õpetaja oma 10 minutit mate joomisest koolis. Meil oli koduseks tööks vaja küsitleda erinevatest vanuse gruppidest inimesi (pilt ja seletus). Lasin Colol, õe parimal sõbrannal, kontrollida üle, sest hispaania keele kirjalik grammatika annab soovida. Väga hull ei olnudki. Tunnis rääkisime tööeetikast ning tunni lõpus ulatasin õpetajale oma koduse töö. Ta nägi üllatunud välja, ta ei oodanud, et mina ka seda teeksin. Üldiselt, õpetajad ei oota minust ega Aideenist väga, et me kaasa, koduseid ja hindelisi töid teeksime. Aga samas, miks me ei peaks neid tegema?

10.20 Käib vahetunni kell ning koos Aideeniga lähme Silviat, YFUkat, kes meie koolis töötab, otsima. See ettevõtmine ei kanna vilja ning hoopis lähme küsime ühelt klassiõelt, mida kujutab üks ÜRO üritus, kuhu end kirja panime. Põhimõtteliselt, valime ühe riigi ja siis räägime mingist teemast korrelatsioonis valitud riigiga ning see on võistlus. Süda vajus saapasäärde. Aga järgmine lause oli, et võisteldakse paaris. Vaatasime Aideeniga üksteisele otsa ja justkui ühest suust ütlesime “We are SO gonna win this” (Me võidame selle täiega ära)

10.38 Kuigi tund on juba 8minutit käinud, on klassis lärm üle pea. Jälle topelttund bioloogiat. Paneme paika kaks kuupäeva närvisüsteemi hindeliseks tööks. Õpetaja dikteerib ette küsimused, mis on ka kodune töö ja hakkame neid “vaikselt” lahendama. Aga on reede viimane tund ja kõik chillivad umbes niisama

11.44 Kõik pakivad asjad ja õpetaja teeb klassikalise märkuse, et meil on veel __ minutit, mis te pakite. Täna jäi õpetaja puudumisel viimane tund ära ja kool on 11.50 läbi. Mina, Agu ja Colo pooljookseme meie poole, Agu vahetab kotisisu koogi vastu ja juba jalutame bussipeatusesse, et sõita Chula poole ta sünnipäeva tähistama.

12.22 Jõuame Chula juurde. Sööme empanadasid ja räägime niisama elust enesest. Mängime kolm raundi UNOt, millest ma kaks võitsin. Naaseme kööki, asetame koogile küünla ja laulame. 

16.43 Lahkume Chula juurest ja mina lähen hispaania keele tundi. Tund toimub mu keele ja kirjanduse õpetaja kodus. Aideen on juba seal, kui jõuan. Joome matet, sööme küpsiseid ja kookosekooki. Räägime niisama elust ja teeme ekstra selle postituse jaoks selfi (pilt). Tunnis tegeleme grammatikaga ja oleme niisama mõnusad

Grupipilt. Mina, Dulce, Virginia, Aideen

18.42 Aideen ja mina lahkume ning otsime San Martinilt (tänav) kohta, kus saaks ta bussikaardile raha laadida. Kõnnime pea 12 kvartalit enne, kui leiame koha, kus saab laadida ja mis on lahti ka. Saadan ta bussipeatusesse ning jalutan koju.

19.14 Astun koduuksest sisse, tervitan ema ja Mini ning vajun voodisse riiete ja muude asjade vahele magama. 

21.20 Ärkan oma hilisest siestast ja lähen pesen hambad. Tunnen, et all tehakse midagi väga head süüa, kuid kohe ei kliki lõhna järgi ära täpselt mida. Unise peaga peaaegu kukun trepil. Astun kööki ja näen, et täna sööme tacosid. Seest käib väike VIPII läbi, sest tacod on üheks mu lemmikasjaks saanud. 

22.17 Vahepeal on jõudnud Nacho, ma olen kooliriided koduste dresside vastu vahetanud ja me hakkame lõpuks sööma 

Takoümbrised on puudu, aga ma ei teinud hiljem pilti

23.06 Lõpetame söömise ning kuulame Ed Sheeranit. Ühes laulus hääldab ta ‘muru’ hästi britipäraselt ja mu inglisekeelt õppiv õde ei saanud aru ning küsis mult. Minul oli aga natuke juhe hetk ning ütlesin pasto asemel pastel, mis tähendab kooki. Ma sain ise ka aru, et vale sõna, seega seletasin ja keegi parandas siis mind.

23.18 Lähen üles, et pesema minna, kuid kuulen, et hakkab Ed Sheerani Shape of you. Jooksen alla ja trepi viimasel astmel laulan kõvasti esimese salmi. Min vaatab korra natuke imelikult, aga samas laulab ise ka kaasa. Lähen käin pesemas

1.03 Vaatame Paper House’i hooaja viimast osa, joome kohvi ja sööme väikeseid ja fancysid alfajore.

2.17 Heidan lõpuks magama

Mis veel

 Natuke pilte Rosariost

 Mõni päev teeme ise oma pastat

 Kui väikseid lapsi ei taheta kuidagi basseini lubada, siis kuidagi ikka lubatakse

Ühe poe aknal magab mõnikord see kiisu

 See tuli aprilli algul, aga sellegi poolest oli tore kingitus

Lihavõtetel tegime ise oma šokolaadmune

 Aideen kinkis mulle sünnipäevaks selle kana ning laupäeval enne väljaminekut tegin nalja pärast pilti sellega ning see tuli isegi suht hea pilt.

....jah

Ma üritan leida endas seda motivatsiooni, et lähiajal veel kirjutada, aga lubadusi ma andma ei hakka. 

Natuke vahepealsest // Little bit about everything

Bloggeri lahti tehes avastasin selle postituse, mis on kirjutatud veebruari algul, kuid jäi siis lõpetamata. Lõpetasin ta nüüd kiiruga ära, sest kohe on valmis uus postitus

I opened up Blogger, I discovered this unfinished post from February. I finished this real fast because there is a new post coming up soon.


 Enne siia tulekut lugesin Liisi Kängsepa "Minu Argentiinat" ja seal oli seik suvisest Argentiina kuumusest ja kuidas ta kulmude jõul ennast vetsu vedas. Toona tundus see seik ilmselge liialdamisena, aga praegu ongi nii, et lihtsalt mitte midagi teha ei jõua.

Before coming here, I read "My Argentina" by Liisi Kängsepp and there was a chapter about heat of Argentinian summer and how she dragged herself to the bathroom with her eyebrows. Back then it seemed too extra but right now it is my new reality

Pühad // Holiday

 Jõuludel käisime isapoolse vanaema juures ja sõime rikkaliku õhtusöögi, mis oli põhiliselt asado (kohalik grill) ja salat. Natuke enne keskööd hakati kuskil ilutulestikku laskma ja keegi küsis minult, et kas Eestis ilutulestikku on. Vaatasin neid natuke imeliku näoga ja mõtlesin, et kas nad tõesti peavad Eestit mingiks keskaegseks sisemaa külaks, kuhu värsked tuuled ei jõua. Keskööni loeti sekundeid (nagu uusaastal) ja kui kell sai 12, jooksid kõik lapsed tuppa, kuhu olid imeväel kingid tekkinud. Kingid ei olnud suured, a'la paar sokke ja siis kas mingi särk või lühiksed püksid vanematele lastele ja mingi mänguasi väiksematele. Egas midagi muud väga jagada ei olegi, inimesed on inimesed ka teisel pool maakera

On Christmas we were at my grandma's house and ate rich dinner, which was basically asado and salad. Little bit before midnight the fireworks went off and then somebody asked if we have fireworks in Estonia. I looked them with a confused face. After 5ish months you still think Estonia is some Middle Age village. They counted down the seconds until the midnight like new years. At 00:00 all the kids ran inside where the Papa Noel had brought the gifts. The gifts weren't big- like pair of socks and a shirt or pair of shorts for older kids and and a toy for younger kids. Yeah, what else, people are people on the other side of the globe as well, but they celebrate christmas with +40 degrees.


Aastavahetusel käisime tädi juures ja sõime rikkaliku õhtusöögi. Mingi 5 minutit enne keskööd läksid osad inimesed maja ette ja ma jäin kuidagi kohmakalt natuke halva koha peale seisma ja pidin ootama, kuni kõik minust mööda läksid, enne kui ma kuhugi minna sain. Kui hakkasin liikuma, siis onu kutsus hoopis teisele poole ja ma olin nagu "....no okei davai" ning läksin ka katusele ja ei arvanud asjast midagi, sest seal oli ka natuke inimesi. Siis võttis üks onudest tsäksi välja ja pani ühe ilutulestiku kasti süütenööri põlema. See hetk oli korraks selline tunne, et ma ei teagi nüüd kohe kui turvaline siin olla on. Mul oli ka õigus, aga seekord ei olnud see hea 'mul on õigus' tunne. See ilutulestiku asi oli ebakindlal pinnasel ja üks ilutulestik lendas üle minu pea suht lähedalt ja siis ma läksin alla teiste juurde, sest ei olnud sellist tunnet, et tahaks täna millegagi pihta saada. Aastavahetusel tegi jõuluvana teise tulemise ja tõi veel kinke. Ma sain triibulised püksid.... nagu triipudega püksid ja ühe hästi kõliseva käevõru. Tädi pool olime umbes viieni hommikul ja pärast magasime kõik mingi 4-ni.

On New Years we went to my aunts house and ate another rich dinner. Like 5 minutes before midnight everyone went outside and I managed to stand in a place where I had to wait until everybody had walked out. When I was finally able to move, my uncle signed me to go with him and we went up onto the roof. Then he lighted up a box of fireworks and that was the moment when I had a thought of safety measurments and I was right. The box of fireworks was on unstable surface and one of them flew past me really close and then I went downstairs because I didn't feel like getting hit with anything. Santa Claus came again and brought more gifts. I got pair of really nice shorts and a bracelet. We were at aunts house until 5 am and then slept until 4pm.


Kolmekuningapäev. 5nda jaanuari õhtul küsis mu väike õde mult mu crocsi. Ma olin väga segaduses ja ta seletas, et seekord tulevad kolm tarka ja toovad kinke. Ma olin natuke rohkem segaduses ja üritasin seletada, et kuuendal jaanuaril viiakse Eesti vähe toimekamates perekondades kuusk välja ja sellega on pidu läbi (vähemalt minu peres, kui kellelgi on teisiti, siis võib teada anda). Sain paar imelikku pilku ja tõin ülalt oma crocsi ja seadsin teiste juurde. Hommikul oli iga crocsi all või peal midagi. Enamvähem sama kingivalik nagu jõuludel, aga seekord oli ka nagu tervele perele kingitus - 1000tükiline pusle, mida mu vanim õde siiani (16. veebruar) vahepeal ajaviiteks kokku paneb. Hommikust/lõunat (siin on hommikusöögiga selline tore lugu, et see toimub umbes 14.00 ajal, mis on nagu aeg lõunat süüa, aga vahet ei ole, mis kell sa ärkad, alles siis toimub su esimene toidukord. sa ei saa selle kohta ka päris brunch öelda) sõime emapoolse vanaema pool. Ühtlasi veetsime seal ka terve ülejäänud päeva ja saime veel kinke, sest vanaemad juba kord on sellised.

Three kings day. On the night of 5th January, my little sister asked me for my crocs. I was little confused and then she explained that tonight the three kings are going to visit and bring more gifts. I was even more confused and tried to explain that in Estonia people take out the christmas tree on 6th and that concludes the holidays. She looked me weirdly but I just shrugged my shoulders and brought my croc downstairs. In the morning there was something on or under each croc. Basically the same gifts that on christmas but this time there was one gift for the family as well- 1000 piece puzzle that my sister is still putting together (16 Feb). We spent rest of the day at grandmas house and got more gifts because grandma.


Loomaaed
Kui ma saaks ühe peeso iga kord, kui keegi ütleb, et meie maja on nagu loomaaed (kohe seletan), saaksin endale võibolla osta kaks alfajore'i, sest 1 euro on 24,8 peesot ja languses.
 Teisel jaanuaril ärkan mingi aeg rahulikult ja vedelen laisalt voodis, sest liiga soe on, et liikuda. Mingi hetk kuulen, et läheb all mingiks hulluks sahinaks lahti. Tahtejõul vedasin ennast hommikustest toimingutest läbi ja läksin aeda. Üks õdedest hoidis käes midagi ja teised olid ta ümber ja ülivaimustuses. Läksin lähemale ja tal oli käes lumivalge jänes. Hetkeks oli selline mõte peas, et kust see nüüd tuli, aga siis tuli meelde, et mingi ajaperiood tagasi oli olnud selline küsitlus, et kes tahab jänest, kes siili ja kes papagoisid uuesti*. Natuke aega olid kõik ülivaimustuses ja paitasid ja nunnutasid, kuniks tekkis õhku tõsine küsimus, et mis me talle nimeks paneme. Läbi käisid a'la sellised nimed nagu Bugs Bunny ja hispaaniakeelsed vastsed nimedele Kõrvik, Jänks ja muud sellised generic jäneste nimed. Mingi hetk kadus mul huvi arutelu vastu ja istusin maha koeri paitama, kuniks tuli lõplik otsus, mis oli Pedro. Minu arust selline situatsioon, kui kassile Kevin nimeks panna ja siis ilma kontekstita öelda "Nojah, Kevin on uuesti külmkapi otsas magama jäänud." Aga jah, iga kord kui keegi küsib kas mul siin loomi on ja ma ütlen neile, siis küsitakse, et kas mul on siin loomaaed v mis djela on ning kelle järgmiseks võtame.

* Papagoidega on selline lugu, et nad kasvasid suht kiirelt ja neil lasti õues natuke tiibu sirutada ja nad lendasid ära :(

Zoo If I got a peso everytime somebody told me that my house is a zoo, I would probably have enough for 2 alfajors. Let me explain. On the 2nd of January I am laying on the bed, trying to cope with the heat when I hear that people downstairs get excited. On willpower I get downstairs and go outside. One of the sisters was holding something and everyone was gathered around her and superexcited. I go closer and see snow white rabbit. For a second I thought that this aint normal, but then I remembered a conversation from some quantity time back when somebody asked if I wanted a rabbit, hedgehog or parrots again*. For sometime everyone was petting him and just being fascinated until somebody asked an important question: "What are we going to name the rabbit?". There were  names like Hopps, Bugs Bunny and so on. After some time I lost interest in the discussion and sat down to pet the dogs and then the final verdic came: Pedro. We also have 3 dogs and fishes.

*With the parrots theres this thing that they grew fast and we let them be freely outside and they flew away :(

Cordoba
Veebruari alguse poole käisime perega Cordobas reisil. Ja kui ma ütlen perega, siis ma ei mõtle neid inimesi, kellega ma ühes majas magan, vaid meid ja 25t sugulast. Cordobasse on umbes 400km sõitu, mis on siis pausidega kuskil 4,5h üritus. Ladina kohaselt läks meil vähemalt kuus. Ööbisime cabañades, mis tõlkes on küll suvila, aga tegelt on selline renditav majake. Peale kohale jõudmist tegime kerge lõuna ja hüppasime basseini ning võtsime päikest. Kuskil kolme-nelja ajal tegin väikese siesta. Tähendab ma arvan, et see oli väike, sest mul pole õrna aimugi, kui kaua ma magasin. Mida ma tean, on see, et ma ärkasin selle peale, kui üks mu onudest mind põsest sakutas. Istusime verandal ja jõime matet, sest väljas oli soe ja kuskil viie-kuue ajaks oled lihtsalt soojusest nii läbi, et ei jõua väga midagi teha. Aga samas on need kuni 9aastased pärdikud, kellel tundub lõputult energiat olevat ja need lasid basseinis täiega minna. Kui hääääästi vaikselt hämarduma hakkas, läksime siis keskusesse ja jalutasime seal ringi. Siin läheb ülikiirelt pimedaks. Olime mingi pool tundi jalutanud ja juba oligi pime. Ühel tänaval jalutades kohtusime teistega (kuna meid oli nii palju, siis olime põhiliselt kaheks jaotatud) ning läksime ühte pitsa välikohvikusse sööma. Meid oli palju ja meie mahutamiseks lükati kolmandik laudadest kokku.
 Teisel päeval ärkasime mingi kümne ringis ja sõitsime ühe jõe äärde. Päev oli nii palav ja ma ei olnud söönud, et kohale jõudes oli selline tunne, et minu vahetusaasta lõppeb seal, aga õnneks sai pea kohe süüa ning peale seda läksime ujuma. Olime pea terve päeva vees ning kuna põhi oli kivine, siis suht paljud sukeldusid ja otsisid ilusaid kive. Ka minagi tõin mingi koguse põhjast ära ja praegu on nad ühes kirikust saadud purgis öökapil. Õhtul cabañasse jõudes nägin peeglist esimese asjana oma punast nina. Ka mu õlad ja käsivarred olid punased, muidu olin ikka valge nagu paber. Hiljem tulid kõik meie poole õhtust sööma, mis oli jällegi asado. Umbes pool kaks öösel arvati, et davai, nüüd on hea aeg linna minna, mis sest, et hommikul kell 9 pakime asjad kokku ja hakkame tagasi koju veerema. Keskuses kõndisime natuke ringi ning ootasime kuniks kell saab pool kolm, et näha kellatorni lindu. Peale seda läksime sinna kohta, kus sa saad erinevate mängudega pileteid võita ja siis need auhinna vastu vahetada (keegi aidake, ma ausalt ei tea, mis selle nimi on). Mingi hetk avastasin, et üle tee on kommipood ning ostsin endale 60peeso eest hapusid komme. Hästi lemmik oli see, kui keegi arvas, et see oli raha raiskamine ja ma ütlesin selle peale, et mul vähemalt on midagi. Sellepeale olid nad nagu "aus". Tagasi jõudsime umbes 5e ajal.
 Hommikul olid kõik pahurad, sest olime kõik vähe maganud ning nüüd pidi mõtlema, kuhu sa mida panid. Nii palju, kui mina tean, saime kõik kaasa. Sõitsime mingi teise jõe äärde. Jällegi sõime seal hommikust ning läksime ujuma. Seekord oli vesi suht külm ja põhi kivine (nagu suured kivid, kuhu vastu ennast ära lüüa) ning mina ja mu vanem õde ronisime jõe keskel olevatele kividele päikest võtma. Kuskil viiest hakkasime tagasi sõitma ja koju jõudsime peale 11 ning kukkusime otse voodisee magama, mis sest, et autos olid kõik maganud enamus teest.

Cordoba
In the first half of February we went on a vacation to Cordoba with the family (I will continue later, its 2.30 am right now, i will continue sometime later)

Mis veel
Ma sain lõpuks vanemate oktoobris saadetud paki kätte. Kuna Argentiina postisüsteem on suht jama värk, läksid nii mõnedki asjad valesti ja mu paps saatis eesti postile kirja, öeldes kutsudes siinset süsteemi "postimaffiaks". nojah, see selleks, lõpuks sain paki kätte, kuigi praegu ei ole pusadega midagi teha. (18.jaanuar)

Ma endiselt ei söö noquisid, tomateid ning oliive

Sõbrapäeval oli mu õe sünnipäev, seega tähistasime seda ja mis kohalikud muidu teevad, see jääbki müsteeriumiks mulle nüüd.

 Nico vaatamas Pedrot

 Agu vanaema 96ndal sünnipäeval

 Kiirteedel on sellised punktid, kus maksma peab (nende jaoks vist oli mingi parem väljend ka, aga läks nii praegu)

 Lõpmatud sirged teed

 Taim

 Panoraam Cordoba cabañast

 Selline "Vaimudest viidud" vibega pilt

 "Me saime jänese" esimene päev, kui Pedro oli veel tilluke ja armas, praegu on ta mõnus volask

 "Aitäh emme" mõeldud on mõlemat ema- seda, kes saatis ja seda, kes aitas kätte saada. 

 Ma enam ei teagi

17, hirm ja rõõm

Pedro jälle

Jah, kohe-kohe postitan ka teise postituse, mis ei ole nii vana ja kirjutan veits pikemalt. See oli siiski poolik postitus, mille ma ikkagi tahtsin üles panna ja sellepärast ta ongi selline...poolik. Muidu aga päikest!

-Eliise