AAS

ehk Aasta Alguse Seminar


Väljusime ja nägime kohe lillasid õhupalle ja YFU lippu. Dana ja Jesus (jah, see on ta päris nimi) tervitasid meid ja juhatasid meid juba varem kohale jõudnud soomlaste, Joose ja Sirkku, juurde. Meile jagati toidupakikesed ja kaelakaardid.

Kaelakaardi peal oli suurelt kirjas su nimi. Paremas ülemises nurgas on värviline ring näitas, millises mama bear rühmas sa oled, ringis olev number oli toa number ja täiesti nurgas olev toit näitas millises grupisesside grupis sa oled (Emme, YFU paberites on siiski mu keskmine nimi olemas, aga see oli natuke liiga pikk selle kaelakaardi jaoks). Ja see triibuline osa on teip, sest kile oli õhuke ja ärakaotamise profülaktika mõttes.

Siis läksime bussile ja sõit AASale võis alata. Sõitsime tunnikese, mille ajal üritasime magada, aga sellest ei tulnud väga midagi välja. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis tuli kohvritega tuppa jõuda, mis oli seiklus omaette. Kahe kohvriga (9kg+22kg) kolmandale korrusele jõudmine oli päris keeruline. Kellelgi rebenes toidukott üles jõudes ja taevast sadas mahlapakke ja puuvilju.

Toad olid kolmekohalised. Tuba jagasin Leaga Saksamaalt ja Madaraga Lätist, aga nendega kohtusin alles hiljem. Kui olin sissekolimisega ühelepoole poole saanud, ühinesin Evitaga ja läksime õue. Tutvusime Fabi, Vanessa ja Majaga Saksamaalt ja saime teada, et sakslasi on vääääääga palju. Siis otsisime Carmeni üles ning seejärel tutvustas Lucas (üks ülitore vabatahtlik) meid ühele kõige aeglasemale wifi-võrgule.

Vabatahtlikud kogusid meid kokku ning tutvustasid meile vabatahtlikke ja reegleid. Seejärel saime süüa. Peale seda läksin tuppa ja tutvusin Leaga. Õhtupoolikul tegime mate ringi. Peale õhtusööki kohtusime oma mama bear gruppidega. Mama bear grupp koosneb ühest vabatahtlikust ja 4-5 VÕPist. Minu grupis olin mina, 4 sakslast ja meie mama, kes käis Soomes vahtusõpilaseks. Kuna kell oli umbes 11 (Eesti aja järgi 5 hommikul) ja kõik olid väsinud ning seepärast tegime ainult tutvumisringi.

Tuppa jõudes tutvusin ka lõpuks Madaraga ning jäin valguskiirusel magama.

AASa teine päev

Madara ärkas pool kaheksa ja sellega oli ka minu uni läinud. Hommikusöögini oli tunnike veel ja ma üritasin magada, aga tulutult. Lõpuks ajasin ennast üles ja käisin pesemas ja läksin alla sööki ootama. Hommikusöök oli võimas, saime dulce de lechet. Toidu teemal teen millalgi pikema postituse.

Peale hommikusööki hakkasime mängima "The Killer Game"i. Mäng ise oli lihtne. Igaüks sai endale kellegi nime,VÕPi, PEXi (post-exchange ehk õpilased, kes tulid just vahetusaastalt) või vabatahtliku. Mängu point oli see inimene "ära tappa". Inimene oli ära tapetud, kui ta võttis sult midagi vastu, nt pastaka, teetassi jms, ja sa said uueks sihtmärgiks selle, kelle su ohver pidi ära tapma. Kui said oma nime, oli mutual destruction ja olid enamvähem võitnud.

Peale mängu tutvustamist olid jälle mama bear grupid, kus räägiti erinevatest olulistest asjadest nagu pere, sotsiaalmeedia, kool jne. Sellised ELO teemad, mida oleme miljon korda juba kuulnud, aga seekord olid näited kohalikud :)

Õhtul tegime esitlusi oma riikidest. Sellest ei ole midagi väga rääkida. Fun oli ja mõne riik sai teha esitlust PEXi või vabatahtlikuga, kes oli nendega samas riigis käinud.

Peale õhtusööki oli meil esimene disko. Kohalikud tantsisid südamest, VÕPid seisid alguses seina ääres, aga mida õhtu edasi, seda vabamaks kõik muutusid. Kuigi päris naljakas oli vaadata, kuidas mida põhjapoolsem õpilane, seda hiljem ta tantsupõrandale jõudis. Tantsisime kuskil üheni võibolla ja jäin veel kiiremini magama kui eile.

Ma ei ole eriline fotograaf seega siin on pilt Lukasest, minu mama bear grupist, kes leidis paruka ja keeldus seda ära võtmast.

AASa kolmas ja viimane päev

Ärkasin 8 ajal, käisin pesus ja läksin alla hommikusööki ootama. Wifis istusid Carmen ja Lucas ning rääkisime veits juttu. Peale hommikusööki mängisime Social Bingot. Suht lihtne. Igaüks sai paberi, kus oli erinevaid asju kirjas.

Minu leht nädal aega hiljem

Igas ruudus pidi olema erineva inimese nimi ja võitsid, kui igas ruudus oli nimi. Ilmselgelt ma ei võitnud. Aga ma sain oma "Killer" mängu inimese ära tapetud. Tal oli minu nimi, mis lõpetas ka selle mängu minu jaoks.

Peale seda tegid vabatahtlikud Argentinast presentatsiooni, kus meie küsisime "Is it true that.."-küsimusi ja iga küsimuse küsija sai alfajore'i. Siis toimus jälle Mama Bear grupp, kus kirjutasime kellelegi grupist inspireeriva kirjakese, mida nad saavad lugeda, kui neil raske hetk on.

Siis oli väike paus, mille ajal tegime palju pilte.

Vasakul paremale: Lea Saksamaalt, Fia Prantsusmaalt, Lill ja Maja Saksamaalt, Alan Argentinast, Mina ja Carmen. Esiplaanil Aideen ja tagaplaanil Lukas, mõlemad Saksamaalt.

Siis läksid esimesed äraminejad pakkima. Kuna mul midagi teha polnud, siis läksin Carmeni tuppa ja rääkisime juttu enne ta ära minemist. Aitasin tal kohvri alla kanda ning peagi olid esimesed oma uue kodu poole teel.

Peale seda istusid kõik väikestes gruppides erinevates nurkades ja jõid matet. Siis oli viimane õhtusöök ja kõik naasid endistesse kohtadesse. Umbes kümne ajal läksin magama, sest hommikul tuli vara ärgata.

Nagu Evita juba mainis, siis "Teen, millal jõuan" mentaliteeti oli väga tunda. Otseselt mingit päevaplaani ei olnud. Kõik toimus nii kaua, kui juttu oli ja et mitte sündmustest ilma jääda, pidid koguaeg allkorrusel olemas olema.

Kojuminekust kirjutan järgmine kord.

Päikest
Eliise

Kuidas ma siia ikkagi jõudsin

Sõprade ja muude tuttavate survel teen siis lõpuks selle esimese postituse ookeani tagant ära. Sest nagu välja tuleb, küsimusele "Kuidas läheb?", "Hästi" ei ole õige vastus.

Alustan siis algusest.

17nda augusti hommikul ärkasin umbes 7 paiku, käisin pesemas ja viskasin veel viimased asjad kohvrisse (sellest, kuidas ma üldse 10neks kuuks pakkisin, teen millalgi eraldi postituse) ja läksin vennaga tädi juurde pannkooke sööma.

Enne minemist vaatasin viimast korda oma tuba ja väike pisar tuli silma. Nimelt oli mul olnud paar päeva tagasi sõpradega ärasaatmispidu ja nüüd polnud laua peal isegi pliiatsitopsi (ema käskis kõik ära panna, et tolmu ei koguks).

Lennujaamas kohtusin esimest korda Carmeni ja Evitaga, oma saatusekaaslastega. Mind olid ära saatma tulnud pere, mõned sõbrad ja sugulased. Piletite saamisega läks natuke aega, sest Evital oli kohvritega probleeme.

Lahkuminek möödus pisarate saatel. Kallistasime ja kõik andsid erinevaid õpetussõnu ja soove kaasa. Peale kallistamist ja natuke nutmist oli aeg minna. Turvakontrollist läbiminek oli tavaline nagu ikka: minu kohvrike läbis lisakontrolli. Kui ootasin oma asju, siis nägin, kuidas mu isa mulle lehvitab. See on viimane mälestus mu perest.

Kui olin turvaväravatest läbi, otsisin oma värava üles ja leidsin sealt Carmeni, kellega sai elust ja eelootavast räägitud. Peagi ühines Evita ja olime kõik koos kurvad. Siis tuli aeg pardale minna ja Soome lennata. Kui olin maha istunud, siis jõudis kohale, et ma nüüd lähen ja nii ongi. Soome lend kestis kõige rohkem pool tundi ning pisar tuli silma, kui lennukiaknast oma kodu nägin.

Vantaa lennujaamas käisime Burger Kingis söömas ja nii pea, kui maha istusin, ajasin oma friikad maha.

Peale seda õnnetust jalutasime ringi ning tegime tutvust AFS Soome vahetusõpilastega, kes tulid ka Argentinasse.

Helsinki-Paris lennul istusime kõik kõrvuti. Lend kestis kuskil kolm tundi. Olin emotsioonidest väsinud ja magasin enamuse ajast. Ülejäänud aja rääkisime niisama juttu ja mängisime kaarte.

Pariisis oli kahe lennu vahel 4 tundi aega. Kui peale seiklemist lõpuks õigesse terminali jõudsime, jalutasime tükk aega oma väravani, sest see oli terminali teises otsas. Teel sinna leidsime mingi käru, kuhu peale panime kõik oma asjad ja ristisime YFU käruks

(tänan Carmenit, et ta suvatses sellest pilti teha ja mulle saata)

Ülejäänud 3,5h möödus väga aeglaselt. Käisime Starbucksis, otsisime töötavat stepslit, tutvusime YFU Tai õpilastega, kes tulid ka Argentinasse, vestlesime AFS Šveitsi õpilastega, kes olid nii toredad ja jagasid meile šokolaadi. Panime oma laagri püsti ja istusime enamvähem niisama mingi tunnikese. Vahepeal käisime adaptereid ostmas.

LÕPUKS natuke peale kümmet (kohalik aeg) hakkas boarding. Meie kohad olid lennuki tagaosas. Lend lükkus tehnilistel põhjustel ~40 minutit edasi. Lennukis magasin tunnikese, siis sai õhtust süüa, magasin veel mingi 6tundi. Kui üles ärkasin, panin endale filmi käima, poole filmi pealt jagati hommikusööki ja siis lõpuks maandusime ARGENTINAS. Lend oli okei, vahepeal raputas suht kõvasti.

Kui olime maandunud, pidime läbima passikontrolli. Järjekord oli pikk, kuid chillisime Tai õpilastega ja Norra tüdrukuga. See kutt, kes minu passi kontrollis, oli nii passiiv-agressiivne. Rääkis ainult hispaania keeles, isegi kui ütlesin, et ma ei räägi hispaania keelt. Kui ta lõpuks kontrollitud sai, lajatas ta passi lauale, ja ütles väga kurjalt CHAU.

Ootasime üksteist ära ja läksime oma kohvreid ootama. Kuna olime passikontrollijärjekorras peaaegu viimased, siis olid meie kohvrid veel mõne üksiku isiku omadega seal keerlemas. Õnneks olid kõigi kohvrid alles ja midagi kaduma ei läinud.

Läbisime pagasikontrolli ja siis väljusime automaatustest...

Jätan siinkohal pooleli

Päikest
Eliise

6 PÄEVA LENNUNI!!

AEG LENDAB NII KIIRELT!!!!

Ma pole peaaegu kuus kuud midagi postitanud, sest alguses ei olnud väga millestki kirjutada ja järsku oli nii palju juhtunud, et enam ei teadnud, kust täpselt alustada. Ma alustan sealt, kust ma pooleli jäin ja loodan, et kõik olulise saab kirja :D

• Ma sain lõpuks rahvusvahelise faili täidetud. Selle peale ütlen, et aega läks, aga asja sai. Selle rahvusvahelisega on nii, et seal oli hästi palju täita. Palju üles-allalaadimisi, piltide valimist ja enese kirjeldamist. Kuna ma lähen nii kaugesse riiki, oli ka üpris pikk nimekiri vaktsiinidest, mis teha tuli ja ka see võttis omajagu aega, sest peale igat vaktsiini olin 2-3 päeva palavikus. Lisaks vaevlesin mitu päeva hostfamily-kirja kirjutamise käes. See on selline tore fail, milles kirjeldad ennast, enda pere, miks valisid oma vahetusriigi ja miks nad peaksid just SINU valima. 
• Üldiselt: kool, katsed, veel kooli, eksamid, klassireis, lõpetamine (ei puutu väga teemasse, aga minu jaoks siiski olulised sündmused)(eksamid läksid hästi, tänan küsimast)
• 14. juuni sain Eva-Helenilt (üks hästi tore YFU kontoritöötaja, kes tegeleb väljaminevate õpilastega) telefoni kõne, et mulle on leitud PERE. See on nii oluline sündmus ja väärib omaette postitust, aga nii palju ütlen, et mul on kolm õde ja kolm koera.
• Kodugruppide kohtumised. Informatiivsed koosviibimised inimestega, kes lähevad sinuga samasse piirkonda. Mulle ei sobinud kumbki oma kodugrupi kohtumisaeg ning juhtus nii, et mina ja üks Kanada tüdruk käisime Hollandi/Belgia ja Ladina-Ameerika vol2. kohtumistel. Ma muidu olin Ladina-Ameerika vol1, so close, yet so far. Mängisime erinevaid mänge, saime tohutult infot ja õppisime paremini oma lennukaaslasi tundma. 
• Mulle suure ELO (eelorientatsioon) kuupäevad ei sobinud ning seepärast käisin koos Celia USA ja Brita Hiinaga väiksel ELO-l. Me saime nii palju uut infot, et päeva lõpuks mul pea valutas. Meile tehti kolmepäevane üritus mõne tunniga ju :D Rääkisime erinevatest ohtudest ning sellest, kellega kontakteeruda, kui tekib probleeme ja muud sellist kasulikku infot.
• Ühel ilusal päeval käisin perega Soomes, et lõpuks ära teha Argentiina viisa. Sellele eelnes umbes kaks nädalat erinevate dokumentide taotlemist, kogumist, apostillimist ja tõlkimist ning ka kutse uuesti tegemist, sest mu nimi oli valesti kirjutatud. Soomes läks asi kiirelt- täitsime paar ankeeti ära, rääkisin veidike konsuliga ning sain peaaegu kohe ka viisa kätte. Kogu külaskäik saatkonda võttis umbes 30.minutit.
• Esimene ja teine infopakett. Jee, veel infot ja faile!! Esimene infopakett sisaldas järgnevat: lennuinfot, vaktsiinisoovitusi, nõuandeid pangakaardi kasutamiseks, ja The Guide'i (pea 80leheline infofail, mis sisaldab tarvilikku infot ja näidetena teiste VÕPide kogemusi). Teises infopaketis oli viisainfo, taotlusankeet ja vanemate luba. 

See vist on kõik, mis vahepeal juhtunud on. Ma üritan enne minekut teha veel ühe postituse küsimustest, mida minu käest liiga palju küsitakse. Aga eks näis, aeg tõesti lendab linnutiivul.

Päikest,

Eliise