Alustan siis algusest.
17nda augusti hommikul ärkasin umbes 7 paiku, käisin pesemas ja viskasin veel viimased asjad kohvrisse (sellest, kuidas ma üldse 10neks kuuks pakkisin, teen millalgi eraldi postituse) ja läksin vennaga tädi juurde pannkooke sööma.
Enne minemist vaatasin viimast korda oma tuba ja väike pisar tuli silma. Nimelt oli mul olnud paar päeva tagasi sõpradega ärasaatmispidu ja nüüd polnud laua peal isegi pliiatsitopsi (ema käskis kõik ära panna, et tolmu ei koguks).
Lennujaamas kohtusin esimest korda Carmeni ja Evitaga, oma saatusekaaslastega. Mind olid ära saatma tulnud pere, mõned sõbrad ja sugulased. Piletite saamisega läks natuke aega, sest Evital oli kohvritega probleeme.
Lahkuminek möödus pisarate saatel. Kallistasime ja kõik andsid erinevaid õpetussõnu ja soove kaasa. Peale kallistamist ja natuke nutmist oli aeg minna. Turvakontrollist läbiminek oli tavaline nagu ikka: minu kohvrike läbis lisakontrolli. Kui ootasin oma asju, siis nägin, kuidas mu isa mulle lehvitab. See on viimane mälestus mu perest.
Kui olin turvaväravatest läbi, otsisin oma värava üles ja leidsin sealt Carmeni, kellega sai elust ja eelootavast räägitud. Peagi ühines Evita ja olime kõik koos kurvad. Siis tuli aeg pardale minna ja Soome lennata. Kui olin maha istunud, siis jõudis kohale, et ma nüüd lähen ja nii ongi. Soome lend kestis kõige rohkem pool tundi ning pisar tuli silma, kui lennukiaknast oma kodu nägin.
Vantaa lennujaamas käisime Burger Kingis söömas ja nii pea, kui maha istusin, ajasin oma friikad maha.
Peale seda õnnetust jalutasime ringi ning tegime tutvust AFS Soome vahetusõpilastega, kes tulid ka Argentinasse.
Helsinki-Paris lennul istusime kõik kõrvuti. Lend kestis kuskil kolm tundi. Olin emotsioonidest väsinud ja magasin enamuse ajast. Ülejäänud aja rääkisime niisama juttu ja mängisime kaarte.
Pariisis oli kahe lennu vahel 4 tundi aega. Kui peale seiklemist lõpuks õigesse terminali jõudsime, jalutasime tükk aega oma väravani, sest see oli terminali teises otsas. Teel sinna leidsime mingi käru, kuhu peale panime kõik oma asjad ja ristisime YFU käruks
(tänan Carmenit, et ta suvatses sellest pilti teha ja mulle saata)
Ülejäänud 3,5h möödus väga aeglaselt. Käisime Starbucksis, otsisime töötavat stepslit, tutvusime YFU Tai õpilastega, kes tulid ka Argentinasse, vestlesime AFS Šveitsi õpilastega, kes olid nii toredad ja jagasid meile šokolaadi. Panime oma laagri püsti ja istusime enamvähem niisama mingi tunnikese. Vahepeal käisime adaptereid ostmas.
LÕPUKS natuke peale kümmet (kohalik aeg) hakkas boarding. Meie kohad olid lennuki tagaosas. Lend lükkus tehnilistel põhjustel ~40 minutit edasi. Lennukis magasin tunnikese, siis sai õhtust süüa, magasin veel mingi 6tundi. Kui üles ärkasin, panin endale filmi käima, poole filmi pealt jagati hommikusööki ja siis lõpuks maandusime ARGENTINAS. Lend oli okei, vahepeal raputas suht kõvasti.
Kui olime maandunud, pidime läbima passikontrolli. Järjekord oli pikk, kuid chillisime Tai õpilastega ja Norra tüdrukuga. See kutt, kes minu passi kontrollis, oli nii passiiv-agressiivne. Rääkis ainult hispaania keeles, isegi kui ütlesin, et ma ei räägi hispaania keelt. Kui ta lõpuks kontrollitud sai, lajatas ta passi lauale, ja ütles väga kurjalt CHAU.
Ootasime üksteist ära ja läksime oma kohvreid ootama. Kuna olime passikontrollijärjekorras peaaegu viimased, siis olid meie kohvrid veel mõne üksiku isiku omadega seal keerlemas. Õnneks olid kõigi kohvrid alles ja midagi kaduma ei läinud.
Läbisime pagasikontrolli ja siis väljusime automaatustest...
Jätan siinkohal pooleli
Päikest
Eliise
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar