AAS

ehk Aasta Alguse Seminar


Väljusime ja nägime kohe lillasid õhupalle ja YFU lippu. Dana ja Jesus (jah, see on ta päris nimi) tervitasid meid ja juhatasid meid juba varem kohale jõudnud soomlaste, Joose ja Sirkku, juurde. Meile jagati toidupakikesed ja kaelakaardid.

Kaelakaardi peal oli suurelt kirjas su nimi. Paremas ülemises nurgas on värviline ring näitas, millises mama bear rühmas sa oled, ringis olev number oli toa number ja täiesti nurgas olev toit näitas millises grupisesside grupis sa oled (Emme, YFU paberites on siiski mu keskmine nimi olemas, aga see oli natuke liiga pikk selle kaelakaardi jaoks). Ja see triibuline osa on teip, sest kile oli õhuke ja ärakaotamise profülaktika mõttes.

Siis läksime bussile ja sõit AASale võis alata. Sõitsime tunnikese, mille ajal üritasime magada, aga sellest ei tulnud väga midagi välja. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis tuli kohvritega tuppa jõuda, mis oli seiklus omaette. Kahe kohvriga (9kg+22kg) kolmandale korrusele jõudmine oli päris keeruline. Kellelgi rebenes toidukott üles jõudes ja taevast sadas mahlapakke ja puuvilju.

Toad olid kolmekohalised. Tuba jagasin Leaga Saksamaalt ja Madaraga Lätist, aga nendega kohtusin alles hiljem. Kui olin sissekolimisega ühelepoole poole saanud, ühinesin Evitaga ja läksime õue. Tutvusime Fabi, Vanessa ja Majaga Saksamaalt ja saime teada, et sakslasi on vääääääga palju. Siis otsisime Carmeni üles ning seejärel tutvustas Lucas (üks ülitore vabatahtlik) meid ühele kõige aeglasemale wifi-võrgule.

Vabatahtlikud kogusid meid kokku ning tutvustasid meile vabatahtlikke ja reegleid. Seejärel saime süüa. Peale seda läksin tuppa ja tutvusin Leaga. Õhtupoolikul tegime mate ringi. Peale õhtusööki kohtusime oma mama bear gruppidega. Mama bear grupp koosneb ühest vabatahtlikust ja 4-5 VÕPist. Minu grupis olin mina, 4 sakslast ja meie mama, kes käis Soomes vahtusõpilaseks. Kuna kell oli umbes 11 (Eesti aja järgi 5 hommikul) ja kõik olid väsinud ning seepärast tegime ainult tutvumisringi.

Tuppa jõudes tutvusin ka lõpuks Madaraga ning jäin valguskiirusel magama.

AASa teine päev

Madara ärkas pool kaheksa ja sellega oli ka minu uni läinud. Hommikusöögini oli tunnike veel ja ma üritasin magada, aga tulutult. Lõpuks ajasin ennast üles ja käisin pesemas ja läksin alla sööki ootama. Hommikusöök oli võimas, saime dulce de lechet. Toidu teemal teen millalgi pikema postituse.

Peale hommikusööki hakkasime mängima "The Killer Game"i. Mäng ise oli lihtne. Igaüks sai endale kellegi nime,VÕPi, PEXi (post-exchange ehk õpilased, kes tulid just vahetusaastalt) või vabatahtliku. Mängu point oli see inimene "ära tappa". Inimene oli ära tapetud, kui ta võttis sult midagi vastu, nt pastaka, teetassi jms, ja sa said uueks sihtmärgiks selle, kelle su ohver pidi ära tapma. Kui said oma nime, oli mutual destruction ja olid enamvähem võitnud.

Peale mängu tutvustamist olid jälle mama bear grupid, kus räägiti erinevatest olulistest asjadest nagu pere, sotsiaalmeedia, kool jne. Sellised ELO teemad, mida oleme miljon korda juba kuulnud, aga seekord olid näited kohalikud :)

Õhtul tegime esitlusi oma riikidest. Sellest ei ole midagi väga rääkida. Fun oli ja mõne riik sai teha esitlust PEXi või vabatahtlikuga, kes oli nendega samas riigis käinud.

Peale õhtusööki oli meil esimene disko. Kohalikud tantsisid südamest, VÕPid seisid alguses seina ääres, aga mida õhtu edasi, seda vabamaks kõik muutusid. Kuigi päris naljakas oli vaadata, kuidas mida põhjapoolsem õpilane, seda hiljem ta tantsupõrandale jõudis. Tantsisime kuskil üheni võibolla ja jäin veel kiiremini magama kui eile.

Ma ei ole eriline fotograaf seega siin on pilt Lukasest, minu mama bear grupist, kes leidis paruka ja keeldus seda ära võtmast.

AASa kolmas ja viimane päev

Ärkasin 8 ajal, käisin pesus ja läksin alla hommikusööki ootama. Wifis istusid Carmen ja Lucas ning rääkisime veits juttu. Peale hommikusööki mängisime Social Bingot. Suht lihtne. Igaüks sai paberi, kus oli erinevaid asju kirjas.

Minu leht nädal aega hiljem

Igas ruudus pidi olema erineva inimese nimi ja võitsid, kui igas ruudus oli nimi. Ilmselgelt ma ei võitnud. Aga ma sain oma "Killer" mängu inimese ära tapetud. Tal oli minu nimi, mis lõpetas ka selle mängu minu jaoks.

Peale seda tegid vabatahtlikud Argentinast presentatsiooni, kus meie küsisime "Is it true that.."-küsimusi ja iga küsimuse küsija sai alfajore'i. Siis toimus jälle Mama Bear grupp, kus kirjutasime kellelegi grupist inspireeriva kirjakese, mida nad saavad lugeda, kui neil raske hetk on.

Siis oli väike paus, mille ajal tegime palju pilte.

Vasakul paremale: Lea Saksamaalt, Fia Prantsusmaalt, Lill ja Maja Saksamaalt, Alan Argentinast, Mina ja Carmen. Esiplaanil Aideen ja tagaplaanil Lukas, mõlemad Saksamaalt.

Siis läksid esimesed äraminejad pakkima. Kuna mul midagi teha polnud, siis läksin Carmeni tuppa ja rääkisime juttu enne ta ära minemist. Aitasin tal kohvri alla kanda ning peagi olid esimesed oma uue kodu poole teel.

Peale seda istusid kõik väikestes gruppides erinevates nurkades ja jõid matet. Siis oli viimane õhtusöök ja kõik naasid endistesse kohtadesse. Umbes kümne ajal läksin magama, sest hommikul tuli vara ärgata.

Nagu Evita juba mainis, siis "Teen, millal jõuan" mentaliteeti oli väga tunda. Otseselt mingit päevaplaani ei olnud. Kõik toimus nii kaua, kui juttu oli ja et mitte sündmustest ilma jääda, pidid koguaeg allkorrusel olemas olema.

Kojuminekust kirjutan järgmine kord.

Päikest
Eliise